Lilo Stitchi blogi

Kui ma alustasin ITSPEA ainet, mõtlesin, et tegemist on lihtsalt ühe üldise sissejuhatava kursusega, jätk õppeainesse "Sissejuhatus infotehnoloogiasse". Mõtlesin, et saan ülevaate IT-ajaloost, natuke seadustest ja võib-olla midagi küberrünnakutest jne. Reaalsus oli aga palju rikkalikum. Iga nädal sain süvitsi minna uue teemaga, mille olemasolust ma varem ehk isegi nii hästi ei teadnud.  ITSPEA esimeste nädalate teemad, alates IT algusaegadest kuni ARPANETi sünni ja interneti kujunemiseni panid mind mõistma, et tehnoloogia ajalugu ei ole lihtsalt tehniliste saavutuste loetelu. See on inimeste valikute, visioonide ja ka juhuste kogum. Näiteks see, kuidas sõjalistest ja akadeemilistest katsetest kasvas välja midagi, mis muutis kogu ühiskonda. Facebook, Google, Wikipedia need ei tulnud tühjalt kohalt, vaid toetuvad varasematele ideedele ja arengutele. Teema, mis mulle eriti korda läks, oli vaba tarkvara. Ma ei olnud varem mõelnud sellele kui iseseisvuse ja läbipaistvuse küsimusel...

Inimene on sageli IT-turvalisuse kõige nõrgem lüli. See võib kõlada karmilt, aga tõsiasi on, et ükskõik kui tugev on tulemüür, krüpteeringud või autentimissüsteemid, siis kui inimene teeb vea, võib kogu süsteem hetkega kokku variseda. Ründajad teavad seda väga hästi ja just seetõttu keskenduvadki nad sageli mitte niivõrd tehnilistele turvaaukudele, vaid inimesele endale. See lähenemine kannab nime sotsiaalmanipulatsioon (ingl social engineering) ja see tähendab, et rünnaku sihtmärgiks ei ole mitte arvuti, vaid inimese psühholoogia.   Paljud inimesed usuvad, et nad on liiga tavalised ja keegi ei vaevuks neid ründama ning ainult suured ettevõtted vajavad kaitset. Tegelikkuses ei huvita ründajat, kes sa oled, vaid kas temal on võimalik sinult midagi saada. Piisab sellest, kui sa töötad ettevõttes, millele rünnakut kavandatakse, või kui sul on ligipääs mõnele tundlikule süsteemile.  Üks nutikas viis pääseda kinno, hotelli või kontorisse on maskeeruda kellekski teiseks. Kui inimene...

  Me elame ajastul, kus online-sõbrad on saanud igapäevase suhtlemise osaks. Kuid harva mõtleme sellele, kust see kõik alguse sai ja milliste valikute tulemusena kujunes sotsiaalmeediast see, mis ta täna on. David Fincheri film "Sotsiaalvõrgustik" viib vaataja tagasi aega, mil Facebooki idee alles sündis. Lugu põhineb päriselt toimunud sündmustel  Filmi peategelane Mark Zuckerberg on Harvardi tudeng, kelle tehniline andekus ja sisemine rahulolematus saavad tõukejõuks Facebooki idee sünnile. Sellest kasvab välja platvorm, mis mõjutab miljardeid inimesi.   Tänapäeval, kui Facebook mõjutab nii ühiskondlikke otsuseid kui ka meie isiklikke harjumusi, tasub vaadata tagasi selle alguspunkti juurde. Filmist saab aimu, et platvormi esialgne eesmärk: inimesi omavahel ühendada, ei sündinud tühjalt kohalt ega mitte kõige siiramatest motiividest. Kui taganttõukavaks jõuks saavad isiklikud pettumused ja soov ennast tõestada, võib algselt hea idee kujuneda millekski hoopis muuks.  ...

Kui tänapäeval öelda „Linux“, siis võib mõnele meenuda must käsurida. Või see hetk, kui tuleb mõistatada, miks helikaart ei tööta. Tegelikult Linuxist on saanud operatsioonisüsteem, mida leidub telefonides, serverites, satelliitides ja isegi kosmoserobotites. Aga kuidas me siia jõudsime? Heidame pilgu tagasi, mil kõik algas 1991. aastal  Linuxi sünd Linus Torvalds oli Helsingi Ülikooli tudeng, kes soovis kirjutada omaenda operatsioonisüsteemi, kuna olemasolevad lahendused nagu MINIX (operatsioonisüsteem) olid piiratud või mitte vabad. Linus postitas 1991. aastal Useneti (nagu selle aja foorum) gruppi legendaarse sõnumi: „I’m doing a (free) operating system (just a hobby, won’t be big and professional like GNU)...“ Sellest teadaandest sai alguse üks IT-maailma suurimaid liikumisi, Linux. Tänaseks on sellest möödas üle 30 aasta ja Linuxist on saanud midagi palju enamat kui lihtsalt „hobi“. See on operatsioonisüsteem, arendusplatvorm ja vabatarkvara sümbol. 1991 aastal tuli välja esim...

  Iga kord, kui avad Facebooki, sirvid TikTokki või otsid midagi Google’i kaudu, loovutad sa killukese oma privaatsusest. Sageli unustame, et kui teenus on tasuta, siis maksame selle eest oma andmetega. Suured tehnoloogiaettevõtted teenivad tulu meie huvide, harjumuste ja asukohaandmete müügilt reklaamijatele. Aga kas see on vältimatu? Või on olemas viise, kuidas digimaailmas säilitada nii privaatsus kui ka iseseisvus? Suletud süsteemide lõks (Foto allikas: Adem AY/Unsplash) Igapäevaselt kasutades iPhone'i, Windowsi arvutit või Google'i teenuseid, anname me teadmatult enda kohta isikuandmeid. Facebook jälgib meid ka väljaspool oma platvormi Meta Pixel'i abil ja Google salvestab meie asukohaajalugu isegi siis, kui GPS on välja lülitatud ning TikTok kogub meie seadmete tehnilisi parameetreid. Eestis näeme seda eriti selgelt riigi- ja kohalike ettevõtete tegutsemisviisides. Osad koolid kasutavad Microsofti suletud süsteeme, kuigi on olemas avatud lähtekoodiga alternatiivid n...

  Arvustus raamatule Minu arvates oli Robert Schifreeni "Kuidas võita häkkerit. Häkkeritõrje käsiraamat" üsna huvitav ja lihtne lugemine. Autor on ise kunagi häkker olnud ja see jättis mulje, et ta tõesti teab millest räägib. Raamatus tuleb juttu erinevatest ohtudest, millega me kõik internetis kokku puutume. Näiteks rämpspostist, viirustest, nuhkvarast, andmepüügist ja muudest sarnastest ohtudest. Mulle meeldis, et autor andis kasulikke nõuandeid, kuidas ohte vältida. Ta rääkis näiteks sellest, kuidas saaksime oma koduseid seadmeid ja ka tööarvuteid paremini kaitsta. Mind kõnetas kõige enam raamatu osa, mis käsitles õngitsuskirju (phishing) ja nende ohtlikkust. Seetõttu oli väga põnev lugeda kui lihtne on saata usutavaid võltsitud e-kirju, mis paistavad tulevat usaldusväärsetelt aadressidelt.  Autor selgitab, kui ohtlikud võivad olla e-kirjade manused ja HTML vorming, mis võivad sisaldada pahavara või petulinke. Samuti toob ta esile petuskeemid õngitsuskirjadega (nn phishing...

 Oled kunagi proovinud arvutit kasutada ühe käega? Või mõelnud, mis tunne oleks, kui sa ei näeks ekraani üldse? Me oleme nii harjunud hiirekliki ja puutetundliku ekraaniga, et ei pane tähelegi, kui palju eeldusi on meie igapäevases digikasutuses peidus.  Kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada? Kui ehitatakse uut maja, siis ei jäeta kaldteed ratastoolis inimesele viimaseks etapiks ega öelda: „Vaata ise, kuidas sisse saad.“ Samamoodi ei tohiks ka uute digiteenuste või rakenduste puhul ligipääsetavus olla viimane asi, mille peale mõeldakse. Ligipääsetavus ehk see, et ka erivajadusega inimene saab arvutit või nutitelefoni kasutada peab olema osa plaanist juba algusest peale. Nagu mõeldakse kohe alguses sellele, et süsteem oleks turvaline või et andmed oleks kaitstud, nii peab mõtlema ka sellele, kas kõik inimesed saavad seda kasutada. (Foto:epikoda) Pole mõistlik oodata, et iga puudega inimene ise teab, milliseid seadmeid või programme ta vajab, kust neid saada...

Veebilehe kasutatavus on üks olulisemaid tegureid, mis määrab selle, kas kasutaja suudab soovitud toimingud kiiresti ja mugavalt lõpule viia või mitte. Taanlane Jakob Nielsen on kasutatavuse selgitamisel loonud raamistiku, mille viis peamist komponenti on: õpitavus, tõhusus, meeldejäävus, veakindlus ja rahulolu. Hea veebileht toetab kasutajat kõigis neis aspektides.  Positiivne näide Booking.com Bookingu veebileht on suurepärane näide veebidisainist. Õpitavuse poolest on kasutajakogemus lihtne ja loogiline. Sisesta sihtkoht, kuupäevad ja inimeste arv ning vajuta “Otsi”. Leht suunab kasutaja loomulikult edasi peamiste funktsioonideni, ilma et oleks vaja eraldi juhiseid lugeda. Tõhusus tuleb eriti selgelt esile pärast esmast otsingut. Tulemusi saab koheselt filtreerida hinna, reitingu või kauguse järgi, ning seda kõike ilma lehelt lahkumata. Protsess on kiire ja sujuv ka mobiiliseadmetes, mis toetab kasutajate vajadusi erinevates olukordades. Meeldejäävus avaldub siis, kui ka...