Oled kunagi proovinud arvutit kasutada ühe käega? Või mõelnud, mis tunne oleks, kui sa ei näeks ekraani üldse? Me oleme nii harjunud hiirekliki ja puutetundliku ekraaniga, et ei pane tähelegi, kui palju eeldusi on meie igapäevases digikasutuses peidus.
Kuidas tuleks sedalaadi tehnoloogia rakendamist korraldada?
Kui ehitatakse uut maja, siis ei jäeta kaldteed ratastoolis inimesele viimaseks etapiks ega öelda: „Vaata ise, kuidas sisse saad.“ Samamoodi ei tohiks ka uute digiteenuste või rakenduste puhul ligipääsetavus olla viimane asi, mille peale mõeldakse. Ligipääsetavus ehk see, et ka erivajadusega inimene saab arvutit või nutitelefoni kasutada peab olema osa plaanist juba algusest peale. Nagu mõeldakse kohe alguses sellele, et süsteem oleks turvaline või et andmed oleks kaitstud, nii peab mõtlema ka sellele, kas kõik inimesed saavad seda kasutada.
 |
| (Foto:epikoda) |
Pole mõistlik oodata, et iga puudega inimene ise teab, milliseid seadmeid või programme ta vajab, kust neid saada ja kuidas neid tööle panna. Selleks peab olema toetav võrgustik. Näiteks koolid, tööandjad, haiglad ja riigiasutused peaksid teadma, kust abi ja infot saab, ning olema valmis seda pakkuma. Selleks peab riik aitama kaasa. Andes juhiseid, koostades lihtsaid õpetusi ja tagama, et vajalikud abivahendid on olemas ning kasutamiseks valmis.
Kas seda tuleks käsitleda kui tehnoloogilist lahendust või erivajadusega inimese abivahendit?
Kui inimene ei saa arvutit kasutada, näiteks seetõttu, et tal on liikumis -või nägemispuue, siis on tal vaja spetsiaalset abi. Kas tarkvara, mis loeb ette, mis ekraanil toimub, või näiteks hiirt, mida saab jalaga juhtida? Sellised lahendused tunduvad esmapilgul nagu tehnika, aga samal ajal täidavad nad sotsiaalset eesmärki. Need võimaldavad inimesel õppida, töötada ja suhelda ning olla teistega võrdsel tasemel.
Seega ei ole tegu ainult tehnoloogilise lahenduse või erivajadusega inimese abivahendiga. See on midagi vahepealset, mis vajab mõlema poole koostööd.
Kas see on sotsiaal-, majandus- ja kommunikatsiooni- või hoopis mõne muu ministeeriumi teema?
See ei ole ainult ühe ministeeriumi teema. Näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium hoolitseb selle eest, et riigi e-teenused töötaksid korralikult ja oleksid kasutatavad kõigile. Seepärast tulebki ligipääsetavust võtta kui ühiskonna ühist ülesannet, mitte lihtsalt ühe ametkonna kohustust.
Kas, kui palju ja kuidas peaks selle soetamist rahastama?
Kõik, mis on igapäevaseks kasutamiseks hädavajalik, peaks olema kas osaliselt või täielikult riigi poolt rahastatud. Nii nagu koolilapsed ei pea ise ostma koolimaja, ei tohiks ka erivajadusega inimene ise muretseda oma ligipääsu vahendeid.
Mõistlik oleks korraldada rahastamine nii, et üldised tarkvarad oleksid tasuta või riigi poolt pakutavad, lihtsamate ja odavamate abivahendite soetamist toetaks kohalik omavalitsus ning kallimate ja keerukamate seadmete puhul tuleks appi riiklik toetus, sest ükski inimene ei peaks selliste kuludega üksi hakkama saama.
Paralleele teiste riikide kogemustest
Mõnes riigis on ligipääsetavus juba nii igapäevane ja loomulik osa digimaailmast, et selle peale ei peagi eraldi mõtlema. See on osa reeglitest. Sellest saab ka Eesti õppida.
Näiteks Saksamaal peavad avaliku sektori teenused vastama kindlatele rahvusvahelistele nõuetele, et kõik inimesed saaksid neid kasutada, olenemata oma erivajadustest.
Kanada on seadnud eesmärgi saada aastaks 2040 täielikult takistustevabaks riigiks. Sealne ligipääsetavusseadus ütleb, et föderaalsed asutused ja suuremad teenusepakkujad peavad võtma konkreetseid samme, et ka digikeskkonnad oleksid kasutatavad kõigile. Näiteks lisades subtiitreid, muutes veebilehti loetavaks ka ekraanilugejatele.
Kui tahame liikuda sammu võrra ligipääsetavama Eesti poole, tasub õppida riikidelt, kes on seda süsteemselt ja selgete seadustega juba teinud.
Kokkuvõttes inimesed, kes ei saa kasutada arvutit tavapärasel viisil, vajavad selleks tuge. Olgu selleks spetsiaalne tarkvara, teistsugune hiir või lihtsalt selgelt kujundatud veebileht. Kui me tahame, et Eesti oleks tõesti kaasav ja õiglane digiriik, siis ei piisa headest kavatsustest. Vaja on teadlikke otsuseid, läbimõeldud rahastust ja eri valdkondade koostööd.
Kasutatud allikad:
https://weventure.de/en/blog/digital-accessibility-will-become-law-in-2025
https://www.canada.ca/en/employment-social-development/programs/accessible-canada/act-summary.html
https://epikoda.ee/mida-me-teeme/ligipaasetavus
Kommentaarid
Postita kommentaar